Siis oled ilus, mu põhjamaa neid....

Vintage V100.
"Stunning guitar", "WOW", "An amazing instrment".
Nii iseloomustavad seda kitarri interneti-inimesed.
Seda kitarri ei saa iseloomustada. Kui nad ütlevad, et see on hämmastav ja imeline instrument, nad eksivad. Kui nad ütlevad, et on hea toon ja korralik raudvara, siis nad eksivad jälle. See pill on midagi enamat. Midagi, mida ei saa sõnadega öelda. Seda ei ole üldse võimalik väljendada. Ma täiega tahaks teile rääkida, kui hea ja tore see pill on. Ma ei saa. Ma ei luba seda lõbu endale.
Ta ei armasta väga hääles püsida. Annan andeks. Talle meeldib kõrget mi-keelt lõhkuda. Annan andeks. Talle meeldib olla igal pool, kus ta ei peaks olema, näiteks diivani peal. Või veedab ta öö tugitoolis põõnates. Ja ta ei pea minult andeks palumagi, ta teab, et ma olen talle andestanud.
Kindlasti ei ole see armastus esimesest silmaplgust, oi ei. Esimese aasta saime me täitsa normaalselt läbi, nagu sõbrad ikka. Kuid eelmisel aastal ei näinud me väga palju, ei tegelenud üksteisega eriti. Jama muidugi. Aga nüüd oleme me lahutamatud. Ma lihtsalt ei saa üle tast! Ja ta on ikka päris ilus kah! Vot. Aga meil on probleem. Tal ei ole nime. Oli, aga kadus ära. Pakkumised on oodatud suuliselt ja kommentaarides!